Mul neid kogemusi küllaga, terve elu raske olnud. Suurim katsumus on muidugi teiste seas austuse säilitamine kuid samal ajal endale truuks jäämine. Olen väga eksperimentaalse stiiliga ja proovin alati provotseerida, kas siis tehes meiki või kandes riideid, mis oma keskkonnaga ei sobi.

Väiksena, kui vanemad riietasid mind, polnud mul probleeme, kuid vanemaks saades hakkasid "sõbrad" ja tuttavad minu valikuid küsitlema, mis tihti lõppes kiusamisega. Kasvatasin algul juuksed pikaks, seejärel lasin kõrvaaugud teha. Kandsin käevõrusid, kaelakeesid ja sõrmuseid. Lakkisin küüned mustaks ja panin silme alla eyelineri ja varju. Kandsin ainult nahka, teksat või musta. Teinekord, aga katsin end erinevate erksate värvidega nagu roosa või lilla.

See oli minu jaoks puhtalt lõbu ja eneseväljendus, aga teistele see ei sobinud. Õpetajad samuti kommenteerisid minu riietuse asjakohasust, õnneks mõni kenam õpetaja andis komplimendi ekstravagantsuse eest.

Suure osa julgusest sain läbi oma esimese tüdruksõbra kes näitas mulle, et ma väärin armastust sellisena nagu ma olen! Teised poisid samuti austasid mind rohkem kui nägid, et on võimalik naistele meeldida kuid samas näha välja teistsugune. Mind austati kui klassikaaslast ja võeti omaks viimasel aastal kutsekoolis. Paljudel noorematel ja vanematel inimestel on midagi öelda minu kohta, aga mind tundma õppides mõistavad peaaegu kõik, et olen soe ja sõbralik, intelligentne noorhärra.

Tüdruksõber kahjuks jättis mind, mis andis suure löögi ka minu enesekindlusele. Igatsen teda, kuid sellegipoolest proovin elada edasi põhimõtetel mis ta mulle suutis jätta. See teadmine, et olin väärt armastust isegi siis kui ma ei joonud alkoholi või ei sõitnud autoga, kandes mis tahes riideid, olgu see pintsak või roosa kostüüm. Ma olin väärt armastust.

*nimi muudetud