Ma olen alati mõelnud, mis see meheks olemine täpselt tähendab.

Minu arusaamad kujunesid keskkonnas, kus mind kasvatasid peamiselt ema ja vanaema. Seal oli turvaline olla mina ise, täpselt selline nagu ma olen. Keegi ei vaadanud mind imelikult ega üritanud mind mingitesse raamidesse suruda. Samas ei olnud mu elus stabiilset, igapäevaselt kohal olevat meesfiguuri. Isa käis küll sünnipäeval, tõi kingitusi ja oli olemas, kuid sügavaid vestlusi meie vahel ei olnud. Ja ausalt öeldes ei tundnudki ma, et mul sellest kuidagi puudust oleks.

Üks eredamaid mälestusi lapsepõlvest on see hetk, kui ma tahtsin Barbie-nukku ja sain hoopis Keni. Mäletan, kui pettunud ma olin. Väike asi, aga jääb meelde. Samamoodi said lasteaias tüdrukud ehtetegemise komplekte, poisid autod. Ka mina tahtsin ehteid teha, kuid tundsin kohe, et see on vale. Sellised hetked kujundavad sind rohkem, kui arvatagi oskad. See tunne, et sa ei peaks olema see, kes sa tegelikult oled, jäi pikaks ajaks sisse ja mõjutas, kuidas ma end väljendan ja kellega julgen lähedust luua.  

Tundeid näidata on mul olnud alati raske. On hetki, kus tahaks lihtsalt öelda, mis mulle päriselt meeldib, aga jään vait, sest see ei tundu „mehelik“. Heteromeeste seltskonnas tunnen eriti tihti, et olen kuidagi valvel. Ma ei tea kunagi, kuidas nad mind vastu võtavad, mida nad minust arvavad, ning see paneb mind vaikima ja endasse tõmbuma. Mõnikord isegi füüsiliselt - näiteks võtan enne mõnda ruumi sisenemist kõrvarõnga ära või muudan kehakeelt nii, et see oleks võimalikult neutraalne. See pole mingi teadlik otsus, pigem vana harjumus, mis on lapsepõlvest kaasa tulnud. Aga iga kord, kui julgen olla mina ise, tekib mingi kergendus. Vanemaks saades olen õppinud seda teadlikumalt juhtima ning lubada endal tunda vabadust ka keerulistes olukordades.

Mis on meheks olemise juures kõige olulisem? Tugevus. Aga mitte see „ei tunne midagi“ tüüpi tugevus, mida mõned meestelt ootavad, vaid päris tugevus. Olla olemas oma pere jaoks. Olla tugi väiksele õele ja vennale. Olla inimene, kellele saab loota. See, et ma olen gei, ei tee mind kuidagi vähem meheks. Vastupidi - see on õpetanud mind olema tähelepanelikum, hoolivam ja avatum. Tugevus ei tule sellest, kui hästi ma oma haavatavust peidan, vaid sellest, kui julgen seda näidata.

Raskem osa on seotud ühiskondlike ootustega. On asju, mis mulle meeldivad, kuigi mõned peavad neid feminiinseks. Mõnikord tuleb sisse väike kramp, justkui peaksin ennast hetkeks tagasi hoidma, et „sobituda“. Kuid meheks olemine ei ole värv, mänguasi ega hobivalik. See ei ole kitsas koridor, kus kõik peavad ühesugused olema. Mehelikkus on see, et saad olla sina ise, ka siis, kui see ei sobitu kellegi teise ettekujutusega.

Ma imetlen mehi, kes on kindlad oma identiteedis. Mehi, kes ei karda olla haavatavad. Mehi, kelle maskuliinsus ei tähenda, et peab olema karm või ligipääsmatu. Paratamatult on kõige negatiivsemad ja homofoobsemad reaktsioonid tihti just meestelt, kes iseendas kõige ebakindlamad on. Tõeline mees on see, kes ei karda olla tema ise ja lubab ka teistel olla nemad ise.

Kui ma räägiksin noorema endaga, ütleksin lihtsalt: hoia oma perekonda. Ole neile toeks, sul on ainult üks pere. Ära kahtle endas ja ära lase kellelgi panna sind kahtlema selles, kes sa oled. Ja kõige tähtsam - ära karda kunagi olla sina ise! Mis iganes sulle meeldib või mis sind kõnetab, see ei määra, kas sa oled piisavalt mehelik. See näitab ainult, et sul on julgus kuulata oma südant. Ja see julgus ongi kõige mehelikum asi üldse.