Kui ma mõtlen tagasi kogemustele või sündmustele, mis mind kujundasid selliseks inimeseks, nagu ma täna olen, siis esimene, mis pähe tuleb, on ikkagi kool. Ma käisin Vanalinna Hariduskolleegiumis poisteklassis, mis tähendas, et esimesed üheksa klassi ümbritses mind igapäevaselt 30 poissi. Võib-olla eeldaks, et see tähendab automaatselt keskkonda, kus tehakse pahandust ja üksteisega käitutakse kuidagi halvasti, sest tavaliselt käib see poistekampadega kaasas. Aga tegelikult ma ütleks, et meil oli täiesti vastupidi. Eks sai pahandust tehtud ka, aga selle kõige kõrval tekkis meil nii tugev side. Kui kellelgi oli midagi valesti, või oli kuidagi raske, siis me olime alati üksteisele toeks. Juba päris varakult tekkis meil arusaam, mis on õige ja mis vale. See ilmselt päästis meid ka mingitest mõttetutest pingetest. Ei olnud üksteisele ära panemist, niisama kõvatamist ja mingit omavahelist võistlust. Ja kui sa oled põhimõtteliselt üheksa aastat ninapidi koos, siis tekibki mingi kindlustunne, et need inimesed mõistavad mind. Tänaseni on need kutid minu ühed lähedasemad sõbrad. 

Ma olen pärit perest, kus pole kunagi keelatud oma tunnetest rääkida. Võib-olla ei tule see alati nii lihtsalt, kui võiks. Aga ma olen õppinud, et mida rohkem sa enda sees mingit valu või probleemi hoiad, siis see lihtsalt kuhjub. Lõppude lõpuks plahvatab see niikuinii ja kui see juhtub, siis on palju raskem. 

Mul on olnud ka hästi tugev isafiguur. Ma arvan, et see on minu elus olnud ülioluline. Mul on olnud perioode, kus olen pidanud päris raskete asjadega toime tulema. Liikusin valedes seltskondades, tegelesin asjadega, millega poleks pidanud. Eks ikka tekkis mingil hetkel tunne, et tahan olla äge. See, mida see äge tähendas, tuli eelkõige selle kaudu, millist muusikat ma kuulasin. Tahtsin olla nagu need artistid, keda ma fännasin. Räpparielu kuvandiga käib alati kaasas pidutsemine, ained, täiesti pohhuistlik elu. Eks ma siis proovisingi oma elu samamoodi elada. Ühel hetkel käis aga see kõik üle pea ja ma tundsin, et ma ei saa enam üksi sellest rütmist välja. Aga mu isa märkas, et minuga on pahasti. Mitte eesmärgiga mind kuidagi karistada, vaid selleks, et mind aidata. Ma mäletan siiani seda hetke, kus ma talle ütlesin, et nüüd on vaja, et asjad muutuksid. Tänase päevani hoiab ta mul silma peal ja vaatab, et minuga oleks ikka kõik hästi. Ma tean, et paljudes peredes aga nii ei ole. 

Ma arvan, et hästi paljudel poistel lähebki lappama siis, kui ei ole seda isafiguuri või üldse mingit täiskasvanut, kes päriselt huvi tunneks. Mitte lihtsalt ei vaataks kõrvalt, et ah, poisid ongi sellised. Sest mingi piirini võibki olla see, et noor inimene teeb lollusi, aga mingi hetk on vaja aru saada, et nüüd tuleb sekkuda. Mu isa puhul ma tundsin kogu aeg, et teda huvitab. Ta on olnud kohal. Ja lõpuks see ongi vist kõige tähtsam. Et keegi huvitub sinust. Et sa ei ole lihtsalt mingi tüüp, kes peab ise kuidagi ära lahendama kogu selle segaduse. See kohalolek on nii suur asi, et seda ei saa alahinnata.

Ma olen õppinud ka seda, et mehelikkus ei saa olla ainult see, et surud hambad risti ja lähed edasi. See ei tööta. Ma just olin mingi aeg tagasi sellises kohas, et olin nädal aega järjest tööd teinud, muusikat teinud, pidudel käinud, sotsiaalne olnud, jõusaalis käinud täiesti ebanormaalselt palju. Ja siis pühapäeval olin lihtsalt diivani peal nullis. Täielik nullpunkt. Kui sul tuleb mentaalne väsimus ja füüsiline väsimus korraga, siis sa saad aru küll, et nüüd on piir käes. Aga probleem on selles, et paljud meist saavad sellest aru liiga hilja.

Mul oli trennis vigastusega ka täpselt sama. Käsi valutas, aga ikka lähed jõusaali, mõtled, et ehk kannatab. Keegi kõrval ütleb veel, et mis sa ajad, tee edasi. Aga mille jaoks? Mis sõltub sellest, kui ma teen ühe trenni rohkem? Mis vahet seal päriselt on? Ja sama on vaimse poolega. Kui sulle kogu aeg taotakse pähe, et ära näita nõrkust, ära anna alla, siis sa lõpuks enam ei teegi vahet, mis hetkest on pingutamine lihtsalt iseendale haiget tegemine.

Ma ei usu, et on ühtegi meest, kes saaks öelda, et tal ei käi tunded mitte kunagi üle pea. Ma tean ise momente oma elust, kus ma olen peale pikka päeva jõudnud koju ja lihtsalt nutnud. Siis tekib ikka korraks mõte, et mida ma nutan praegu. See on nagu mingi valehäbi. Tegelikult on vahepeal hea kui saad selle negatiivse endast välja. Ükskõik, kas see on läbi nutmise, jooksmas käimise või kellegagi rääkimise. Kui sa hoiad seda enda sees, siis see krahh, mis pärast tuleb, on juba palju raskem asi, millega toime tulla.

See ongi vist üks asi, mis mind selle tänapäevase mehelikkuse jutu juures kõige rohkem häirib. Kõik need tüübid, kes räägivad, et tee trenni, teeni palju raha, ära näita tundeid välja, osta mu PDF kursus, koli Dubaisse, pane raha krüptosse, saa edukaks. Need annavad hästi lihtsaid vastuseid hästi keerulistele küsimustele. Noor inimene vaatab peale ja mõtlebki, et ahhaa, vot see ongi see mudel. Et nii käib. Aga kui sa natuke sügavamalt vaatad, siis seal taga on tihti ainult staatus, raha, kuvand. Hingele ei anna see midagi. Ja kui sa teed kõike ainult selle nimel, et olla tipus või et teised vaataks alt üles, siis lõpuks sa võid seal tipus täiesti üksinda olla ja mõelda, et mille jaoks ma seda kõike üldse tegin.

Mulle endale tundub, et eesmärkide seadmine on iseenesest hea. Väga hea isegi. Aga küsimus on selles, kust need eesmärgid tulevad. Täna on mitmeid näiteid, kus mingid vennad omakasu pärast ütlevad mingeid asju ja annavad mingeid nõuandeid, millesse nad tegelt ei usu. Nad tahavad tähelepanu, raha, kuulsust. Selliste tüüpide puhul on tähtis küsida, kas see on päriselt sinu enda tunne, et ma tahan seda teha, see kõnetab mind, see on minu asi? Või sa lihtsalt täidad mingit ette kirjutatud mudelit, mille oled sotsiaalmeediast või mingitelt vendadelt üles korjanud? Need on kaks täiesti erinevat asja.

Eks ma pean ise ka mõtlema sellele, mis eeskuju annab publikule see muusika, mida ma teen. Näiteks triibupasta, kus me räägimegi asjadest veidi tooremas, isegi robustsemas keeles, on ju tegelikult lihtsalt karakterite etendamine. Mitte keegi meist ei tee seda muusikat nii, et me räägimegi asjadest nii nagu me päriselt mõtleme. Aga võib-olla osade jaoks jääb see arusaamatuks. Eks meil on seal ka mingid piirid, mis on asjad, mida me nendes lauludes kunagi ei ütle; mille üle me nalja ei tee. Aga ma tahan, et oleks selge, et see, et me keerame nendes lugudes mingitele teemadele vindi peale ei tähenda automaatselt, et me nende väärtuste järgi päriselus elame. Minu jaoks on hästi oluline, et see päris mina ja see lavaline karakter ei läheks nii sassi, et pärast ei saagi enam aru, kumb sa oled.

Lõppude lõpuks on mul tunne, et kogu see teema taandub hästi lihtsale asjale: kas sa julged olla päris. Kas sa julged öelda, et mul on sitt olla. Kas sa julged abi küsida. Kas sa julged võtta hoo maha, kui keha ütleb stopp. Kas sa julged valida oma tee, mitte seda, mida sulle kuskilt ette näidatakse. Tõeline tugevus on see, kui sa suudad olla endaga aus, ükskõik, kui valusast või vastikust kohast see tuleb. Selle järgi ma täna elangi.