Nooremana seostasin meheks olemist pigem tegude, kui tunnetega. Mitte keegi ei öelnud mulle otseselt, et mees ei tohi tunda või nutta, aga see arusaam käis minuga kaasas. Minu jaoks tähendas mehelikkus hakkamasaamist, tugevust ja kontrolli, mitte haavatavust. 

Kuskil neljanda klassi paiku juhtus nii, et mul läks üks koolitöö väga halvasti. Hakkasin selle peale klassi ees päris kõvasti nutma. Samas tundsin end ebamugavalt, sest ma ei olnud kindel, kas niimoodi teiste ees nutmine päris õige on. Õnneks olid mu ümber sõbrad, kes mind lohutasid, kuigi samahästi oleks võinud selles vanuses poisid minu üle naerda ja öelda, et ma käitun nagu mingi tüdruk. Sõprade toest hoolimata jäi minuga aga tunne, et poisina ei peaks ma oma tundeid nii avalikult väljendama, vaid tegelema nende asjadega iseenda sees. Ühel hetkel sai sellest justkui blokk – mitte isegi tunnete tundmise, vaid nende väljendamise ees. 

Vanemaks saades olen sellest blokist üle saanud. Ma ei tunne enam, et peaksin sobituma sellesse ideaali, mida keegi minust ootab. Saan olla mina ise. Kui enne seostasin mehelikkust ainult hambad ristis läbi ükskõik milliste raskuste edasi surumisega, siis nüüd tunnen, et mehena on kõige tähtsam olla piisav iseenda jaoks. Tuleb oma tunnetega sina peal olla, nendega õigesti ümber käia ja julgeda küsida abi, kui seda vaja on. 

See muutus ei tulnud üleöö ja ei olnud seotud mõne konkreetse inimese või õpetusega. Pigem on see ajas loomulikult tekkinud. Kindlasti mängivad olulist rolli aga mu sõbrad, kes on minuga juba mitmeid aastaid. Meie sõprus ei ole enam ainult pinnapealne, vaid minu ümber on inimesed, kellega saab päris ausalt rääkida ka nendest asjadest, millest kõigiga muidu ei julgeks. Ma ei tunne, et peaksin meeleheitlikult proovima kuhugi kuuluda või mängida mingit karakterit, kes ma tegelikult ei ole. 

17-aastaselt sattusin profisportlaste ringkondadesse, kus on tänaseni väga levinud pigem traditsiooniline, natuke vanamoeline arusaam sellest, milline peaks olema mees. Esialgu kartsin, et äkki on see keskkond taas selline, mis sunnib mind teesklema, et olen teistsugune, kui ma päriselt olen. Tegelikkus osutus teistsuguseks – eks ikka tuleb ette selliseid inimesi, kes ütlevad mulle, et “ole nüüd mees”, aga tunnen, et ka profispordis saan jääda iseendaks ja tunda täpselt niipalju, kui ma tahan. Mind ei piira mingid normid, mille järgi ma ennast tegelikult ei defineeri. Ka siin on tähtis kogukond mu ümber – jagatud mured ja rõõmud ühendavad inimesi rohkem, kui oskaks arvata. 

Kasvava poisina on loomulik otsida endale eeskujusid, kelle järgi oma eesmärke ja unistusi seada. Mida vanemaks olen saanud, seda selgemaks on mulle saanud, et tegelikult on igal mehel omad ebakindlused – ka neil, kes pealtnäha tunduvad edukad ja enesekindlad. Just seetõttu arvan, et noored poisid ei peaks võtma eeskujuks inimesi, kelle elu paistab sotsiaalmeedias ainult äge ja täiuslik. Sageli on selle kuvandi taga hoopis midagi muud. 

Täna mõõdetakse mehelikkust tihti raha, saavutuste ja staatuse järgi, kuid minu arvates on palju olulisem emotsionaalne edu – oskus elu nautida ja olla rahul sellega, mis sul päriselt olemas on. Lõppude lõpuks ei tee ainult eesmärkide ja saavutuste tagaajamine kedagi õnnelikuks. Kõige tähtsam on alati leida enda ümber inimesed, kellega sa saad olla sina ise ja keda sa usaldad. Piisab, kui see on üks hea sõber, kellega sa tunned, et saad vabalt kõigest rääkida. 

Minu edu ei ole saavutatud iseenda piitsutamise läbi. Ma ei ole pidanud end suruma kuhugi kasti, kuhu ma tegelikult ei sobitu. Ma olen jõudnud siia tänu iseendaga aus olemisele ja enda lähedaste toel – need on inimesed, kellega ma ei pea teesklema kedagi, kes ma tegelikult ei ole. Kui on raske, siis ma lasen endal seda tunda. Olen kurb, kui on vaja. Nutan, kui tuleb tuju. Ja mis kõige tähtsam, ma küsin vajadusel tuge ja abi oma sõpradelt, kellega ei pea häbi tundma ükskõik millise mure jagamise eest.