Kunagi gümna ajal olin ühel peol, kus jõin nii et õhtu teist poolt mäletan vaid laiguliselt, sain tagantjärele teada et olin pannud tatti kahe tüdrukuga ja kogesin hullimat tuumapohmakat.

Keskmine ja veidi esimene osa on muidugi need mida lugu sõpradele rääkides rõhutasin ja oma ego upitasin, olles pigem introvertne kutt, kes nägi väga vaeva et endale sotsiaalelu luua ja tahtis ennast lahedana tunda. See töötas, sõbrad olid impressed noja ka üldiselt tundsin et olen jõudmas lähedamale oma eesmärkidele. Aga sisemiselt olin konfliktis, kuna see polnud kogu lugu, reaalsus oli veidi nüansirohkem.

Peole olid jäänud ainult mõned inimesed, kaasa arvatud tüdruk1 ja mina kui tüdruk2 saabus suure pudeliga mida ta kohe mulle pakkus. Kuigi olin juba päris täis, tundsin survet et ei saa keelduda ja seda mis hiljem toimus mäletan laiguliselt. Mäletan et suitsetasime, muusika oli väga vali, räuskasime ja et tüdruk2 vedas mind kättpidi vetsu. Ma vaevu püsisin püsti ja iga harv mälupilt on tundega nagu oleksin olnud oma kehas tagaistmel, polnud mingit kontrolli selle üle mis minuga toimus. Edasi on sähvatused sellest kuidas ta mind suudles, samal ajal valusalt hammustades, eeldatavasti kuna oli ka täis, ma vaevu püsisin vanni äärel istudes püsti.

Järgmine hommik nägin tüdruk1 storyisid sellest kuidas me kolmekesi voodil istudes naersime ja räuskasime, mina eriti pehme keelega. Hakkas häbi nähes ennast nii ja palusin tal selle maha võtta. Edasi rääkides tuli välja et olin ka temaga tol õhtul suudelnud, mida ma üldse ei mäletanud. Olin mures et ega ma ise midagi veel lollimat ei teinud aga mõlemad tüdrukud ütlesid et ei, poolnaljaga kurtsid et pidid kantseldama mind peo lõpus mu seisundi tõttu, mille eest vabandasin. Tüdruk1ga olin ma selleks hetkeks mõned nädalad sebinud, ta oli selgelt tol õhtul meist kaineim. Järgnevatel nädalatel suhtlus mõlemaga vaibus kuna tundsin juhtunu üle piinlikust, nii imelik oli tunda end oma kehas tagaistmel ja vaevu midagi mäletada.

Pärast mitmepäevast tuumapohmakast taastumist, sain aru et selline pidutsemine ei tohi korduda. Ei suutnud samas välja mõelda ka midagi paremat kuidas saaksin oma sotsiaalelu arendada ja end vähem luuserina tunda ehk pidutesin edasi aga nii hullult ei joonud. See kuidas tüdruk2 mind vetsu vedas jättis ka imeliku maitse suhu, aga ma ei tundnud et on kohane selle osas end halvasti tunda või nendest tunnetest eriti rääkida. Mõlemad tüdrukud olid selgelt atraktiivsed, sõbrad olid kadedad noja arvasin et mehena peaksin olema tänulik.

Kas ma sain päriselt millegi mehelikuga hakkama kui ei osanud oma piiri ära tunda või julgenud seda kehtestada mille tõttu ma pehme keelega räuskasin ja õhtust vaevu midagi mäletan? Kas see olin päriselt mina kes midagi korda saatis kui laigulised mälestused tüdruk2e suudlemisest on tagaistme vaatepunktist ja tüdruk1ga suudlemist ei mäleta ma üldse? Kas on õige tunda end mehena imelikult kui atraktiivne tüdruk sind sellises seisundis vetsu veab ja suudleb (võibolla oleksid kainemana nõustunud ja romantiline tähelepanu mida mehena saad üldiselt on pea olematu)?

Osa sellest on kindlasti enese avastamine noore inimesena, igaüks saab neile küsimustele oma vastused leida. Õhtu oleks võinud ka palju hullemini minna arvestades alkoholi koguseid. Ning ka minu edasine pidutsemine kui oleksin jõudnud teistele järeldustele. Raske on ikka hetkes tähele panna kõiki neid sotsiaalseid ning ka ise välja mõeldud surveid ja ootusi. Lisaks tean, et loo ilustatud versiooni sõpradele rääkimisega, süvendasin neidsamu surveid mida ise mehena tunnen.

*nimi muudetud