Pidevalt on tunne, et selleks, et olla õige naine ja saada meeste poolt positiivset tähelepanu, peab käituma kindlate nn reeglite, normide ja tavade järgi. Kanna ikka meiki, vaata, et päevadest liiga valjusti ei räägiks, raseeri iga osa oma kehast jne.

Feministina olen tahtlikult lahti lasknud mõnedest säärastest tavadest - olen iluoppide vastu, ei raseeri peale kaenlaaluste, ei kanna tähelepanu saamiseks midagi provokatiivset, ei räägi poiste ees nunnult ega ürita ennast iseenesest teistsugusena kujutada.

Siiski pole ma lahti saanud kõikidest normide järgi talitlemistest ja ei tea, kas kunagi saangi. Kannan siiamaani meiki (ripsmete värvimine tuleneb ju ainult soovist olla ilusam) ja raseerin mingile maale. Juttu meigi kandmisest on võimalik lahti mõtestada nii, et soovin teha seda enda jaoks, et endal on parem ja ilusam jms tunne, kui seda teha. Lõppude lõpuks tegelikult ju nii pole.

Mulle tundub, et ennast kuidagi muutes on alati soov just teistele meeldida, teistele ilusam välja näha. Need teised on enamjaolt mehed. Lihtne on siin jutustada ja öelda, mille vastu ja mille poolt ma olen, tunduvalt keerulisem on ka ise oma tõekspidamiste järgi tegutseda, kui need lähevad mingite normide vastu. Me ei saa kunagi vabaks.

*nimi muudetud