Ma olen 29. Ja ma ei taha olla see vend, kes peab iga hinna eest “alfa” olema. Ausalt... mingi hetk tundus äge see "kõva mehe" jutt. Grind. Raha. Keha. Mitte kunagi nõrkust näidata. Nagu elu oleks mingi lõputu konkurss, kus sa pead kogu aeg kellelegi midagi tõestama. See on niiiiii väsitav.

Päris mees ei ela performimiseks. Ta ei pea igas ruumis kõige valjem olema. Ta ei tee oma dieedist iseloomu ega oma vihast maailmavaadet. Päris mees maksab oma arved, helistab emale tagasi, ütleb sõbrale “ma olen su jaoks olemas” ja julgeb suhtes öelda “mul on tegelikult valus”. Ta ei karda teraapiat. Ta ei karda armastada. Ta ei karda seda, et keegi näeb teda ilma filtrita. Hüpermaskuliinsus on tihti lihtsalt hirm, mis on pakitud jõusaali ja podcasti tsitaatidesse.

*nimi muudetud