Kasvasin üles vist parimate vanematega siin planeedil, kes muu hulgas suutsid minust kasvatada normaalse inimese, kes endalegi teadmata on näinud mehi ja naisi väiksest saati võrdlemisi võrdsete ja sarnaste inimestena (füsioloogiale ruumi jättes). Olenemata riiete värvitoonidest, käitumismustridest, maneeridest või sõnavalikutest on nii mehed kui naised olnud minu jaoks ennekõike inimesed. Kuigi olles olnud piisavalt kaua ka laiema ühiskonna osa, hakkasin vanusega ajapikku siiski tundma mehe ja naise rollide erinevust.

Aina rohkem on jäänud mulje, et see, miks mulle tundus roosa värvi kandmise, nutmise ja kallistamise osa täiesti loomulik ning nende asjade taunimine imelik, on just seetõttu, et olen alati olnud suuteline enda eest seisma. Nupp on nokkinud, trennidest sain jõu ja kehavalitsuse, ning veelgi tähtsamalt: toetavad vanemad olid alati mu seljatagust hoidmas. Ja nii ma siin kasvasin põhimõtteliselt teadmatuna neist probleemidest ja valudest, mida paljud teised poisid pidid läbi elama. Üldiselt ei kaheldud minu ""naiselikus"" riidevalikus, pigem sain just komplimente; keegi ei kiusanud mind, sest sain nii kõne kui rusikaga enda eest seista; keegi ei sõimanud mind kui nutsin, lähedased just kallistasid toetavalt.

Aga mis saab siis kui poisil/mehel on ühest või teisest võimekusest puudu? Mis saab neist kellel puudub kindel seljatagune ja toetus? Mul on tunne, et enne kui meest hakatakse tõsiselt võtma, enne kui meest võetakse üldse inimesena, enne kui mees saab hakata näitama nõrkusi ja avama end teistele oma tõelisest hingepõhjast, peab ta olema võimekas, enesekindel ja piisavalt täis rahakotiga. Lõpuks me kõik oleme inimesed, meil kõigil on omad pahed ja lahendamata probleemid, seega kui paljudel on võimalik need kriteeriumid täita? Ja mis saab neist kes ei saa ja ei suuda? Kahjuks näib, et ""võtavad punase pilli,"" et leida see toetus ning täita need kriteeriumid, on üks vastustest.

*nimi muudetud