Kui ma käisin nii kuuendas või seitsmendas klassis, hakkas youtube’i algoritm mulle ette viskama minu jaoks väga huvitavaid videoid. Enamasti oli tegemist ülimalt kaasahaarava thumbnailiga videotega, mille pealkirjad olid laadis “LIBTARDS GETTING DESTROYED”. Vaatasin suure rahulolutundega, kuidas näiliselt stoilise rahuga konservatiivsed mehed värvitud juustega emotsionaalseid liberaale (naisi) nahutasid.

Ühel hetkel tabasin, et mitte rääkijate mõtted ei olnud tabavad, vaid neid ümbritsev kõlakoda (mis tundus koosnevat klakööridest) muutis argumendid kõlavamaks, vaigistades lihtsalt vastaspoole suu. Mitte kujundlikult.

Jalutades öösel mõne naisterahva taga, näen ma tihtipeale kuidas nad vaatavad minu poole tagasi. Igaks juhuks. Ei ole harv juhus, kui mõne sõbrannaga väljas käies kleepub mõni tüüp tollele külge ning muutub ka füüsiliseks. Neiud ise jäävad sellepeale rahulikuks: “Ah mis seal ikka, see on ju tavaline.” Jah on, aga pagana pärast, miks? Miks see tavaline ja normaalne?

Mõned aastad tagasi sain aru, et ma pole oma isa peaaegu üldse kallistanud. Jah, ma tean kuivõrd ta mind armastab, aga et me seda üksteistele sõnades välja ütleks, pole tavaline. Niisiis hakkasin ma isa kallistama. Siiani ei tee ta seda meeleldi ning põikleb eemale, ent väike areng on toimunud. Nüüd küsimus minuealistele, varajastes kahekümnendates, noormeestele. Kui sina ja mina peaksime kunagi pojad saama, siis kas me tahame, et meil oleks raske üksteist kallistada? Ei? Siis algab muutus meist enesest. Mis siis, et kallistamine ei ole “mehelik”. On küll, räigelt mehelik.

Sõpradega hakkasime kuidagi loomulikult kaitseväe ajal kallistama. Paradoksaalsel kombel. Paradoksaalsel sellepärast, et kaitseväes kehtib ikka alfaisase ja maskuliinsuse vahel võrdusmärk. Muidugi mõjutab seda keskkond, mis nõuabki käsu jälgimist ning nii psühholoogilist kui ka füüsilist eneseületust. Selle illustratsiooniks - kord nädalavahetuseks ajateenistusest linnaloale minnes embasin head sõpra. Naisest ülemus kortsutas kulmu ja küsis: “Mis see nüüd veel oli?”.

Hiljuti sõitsin hommikul linnast bussiga läbi. Bussis istus ema kahe koolijütsiga, poja ja tütrega. Nad väljusid Vabaduse väljakul ning seal läksid nende teed lahku. Tütart ema embas ning tegi talle eriliselt armsalt laubale musi. Pojale piisas sõnadest “Head koolipäeva!”. Hea seegi. Maskuliinsus luuakse kahepoolselt. Kui sa tahad, et su poeg ei kardaks kallistamist, kallista teda. Siis ehk ei ole see “pedereerimine”. Kui sa tahad, et su vend ei kardaks sulle öelda, et armastab sind, siis ütle talle, et armastad teda.

Samas tuleb mehena ise meeles pidada, et Tate’isi-Peterson’isid-Onu Heinosid ei tuleks piinlikusmuigega lihtsalt kuulata, vaid tuleb reaalselt välja öelda, et see, mida nad teevad ja räägivad, ei ole päris normaalne. Loome maskuliinsuse, mille üle poleks piinlik ja mis ei segaks meil vabalt oma lähedasi kallistada või tähendaks automaatselt teistele ebamugavustunde tekitamist.

*nimi muudetud