Minu arusaam meheks olemisest on aastatega palju muutunud. Päris pisikesena arvasin võibolla, et mees on keegi, kellel on madal hääl, kes joob õlut ja suitsetab ja on tugev. Mingi esimene arusaam tuli tõenäoliselt tänu mu isale. Ei tea, kas mu isa on alati kõige parem eeskuju olnud, kuid saan öelda, et saaks olla kordades hullem.

Ma arvan, et liiga palju on mingisugust hüpermaskuliinsust. See ongi vist sellepärast, et inimesi on nii kasvatatud. Osadel inimestel on mingi haiglane arusaam meheks olemisest. Ma arvan, et sa ei pea olema karnivoordieedil, sõitma bemmiga ja viina paugutama, et olla mees. Liiga suurel osal inimkonnast on üsna kehv arusaam sellest.

Ma tooks välja ka grupisurve ja kuuluvustunde. Tuleb õppida endale kindlaks jäämist. Grupisurvele on kõigil raske vastu panna, aga ma usun, et tuleks lõppude lõpuks kuulata lihtsalt oma sisetunnet, oma südant.  Tuleb leida need inimesed enda ümber, kellega saad sa ise olla ja tunned end kuuluvana. Meheks olemine ongi võibolla julgus jääda endaks.
‍
Ja lõpuks ma arvan, et tuleb rääkida vaimse tervise teemadest, ERITI mehena. Julgegem rääkida asjadest ja tundeid tuleb ka tunda. Asjad paranevad, kui neisse õigesti suhtuda