Ma olen naine ja sooküsimustest pidevalt mõtlev feminist. Aga ikkagi pressivad stereotüübid läbi. Pidevalt ja automaatselt.

Näiteks hiljuti olin koos noorema töökaaslasega kohvitoas ja keegi küsis, et kas tegemist on minu tütrega. Ja minu vastus? "Oi, ei ta ei ole mu tütar, aga mul oleks väga vedanud, kui mul oleks tütar, kes on nii ilus!".

Jeebus noh. Automaatne vastus oli kohe täiesti vanakool - naise väärtus on ilu. Läksime kohvitoast ära ja ma sain enda peale nii vihaseks, et keerasin ümber ja läksin suht lambist tagasi ja püüdsin viga parandada: "... tegelikult, mul oleks vedanud, kui mul oleks tütar. Eriti selline nagu [noorem kolleeg], nii briljantse mõtlemise ja kiire analüüsivõime ja hea südamega!"

Ehkki tegemist oli komplimendiga, olin ikkagi enda peale veits kuri - no kuidas ma ikka veel automaatpiloodil niimoodi reageerin. Sest tegelikult ju - sisu on välisest tähtsam.

*nimi muudetud